| Muu vajalik info |
Ilmamäe läte asub Võrumaal, Lasva vallas, Tohkri külas Ilmamäe talu maadel. Kõige kergem on teda kaartidelt leida Tammetsõõri järgi, mis on märgitud enamusel kaartidel, Ilmamäe allikas on sellest lõuna pool, paarisaja meetri kaugusel üle heinamaa.
Allikas asub Kütioru nõlval kohe muistse Ilmamäe jalamil. Ilmamäe kõrgus oli 173,1 meetrit, kuid see on allika poolt küljest 1980ndate alguses kolhoosi noorkarja lauda täiteks ära kaevandatud. Allika kaitse alla võtmise eestseisjad olid Veata ja Hans Sarv ning kunstnik Valdur Ohakas, kes on seda kanti ka palju maalinud.
Ilmamäe nimi tuleneb mäe lähedal asuvast allikast, mille vee järgi ilma ennustati – vihma eel läheb vesi tumedaks.
Allikas asub väikses nõos, kuhu ta moodustab 10 x 30 m suuruse tiigi, mille sügavus on kevadeti umbes meeter. Vesi on selge, kuid põhi mudane ja oksarisu täis. Allika ümbrus puhastati 2012. aasta Teeme ära talgute ajal võsast, kuid korrastustööd vajaksid jätkamist.
Allika kaldal kasvab remmelgas, mille kõrval on suur rändrahn. Selle vastu selga toetades on võimalik jõudu saada. Talu pool allikaservas on ka ussimustriga maakivi, millel käiakse viimasel ajal tervenemist palumas. Teisel pool allikat on suured kased, need palistavad vana „Kirigude teed“ Vastseliina poole, nende kaskede vahel määrasid 1990ndatel Enno Kalde ja Hans Sarv väga tugeva energeetilise väljaga paiga, mis annab inimestele energiat.
Allikavett ei soovitata tarvitada joogiks, tegemist on ilmaallikaga. Kevadeti immitseb allikast rohkem vett ja siis on sellel ilus veepeegel. Ilmamäe allikal puudub nähtav väljavool, tiik täitub ilmselt maasisese põhjavee vooluga. Maasisene põhjavee vool jätkub allanõlva, talumaja juurde on kaevatud põhjavee-toitelised tiigid, kus elavad kaitsealused mudakonnad.
Allikale ohverdamist vanemast ajast ei mäletata, kuid viimasel ajal on hakatud sinna soovimünte heitma.
Kolhoosiajal kaevati allikas loomade jootmiseks eriti jõhkralt lahti, võimalik, et vigastati muistseid veesooni. Tollane kolhoosi „Oktoobri Lipp“ esimees ja hilisem Võru maavanem Einar Rannit laskis hoolimata kohalike vastuseisust ja Ilmamäelt leitud muinsuspaikadele ja Võru kultuurimälestiste inspektori keelule allikaümbrust korduvalt kaevata. Tollest ajast on säilinud üleskirjutis Veata Sarve 1981. aasta päevikus: „Süda ei andnud ikka Utikese pärast rahu ja järgmisel, 21. märtsi hommikul sõitsime edasi, tõdedes, et siin on nii rõõmsalt kõik teed kuni meie majani lumest lahti aetud. Veidi ehmusime, et majast edasi, üle meie aiamaa ka läks lumesaha tee... Veel enam ehmusime, kui Ilmamäe poole vaatasime: läänepoolne nõlv kõik segi songitud! Ilmamäe allikast ülespoole, seal, kus kasvas kõige rohkem käokulda, laius nüüd 10 meetrise läbimõõduga ja 3 meetri sügavune auk, mille põhjas konutas veel ekskavaator... (“Rauda raiska, rauda raiska! Oh sina hullu rauda raiska!” – Veljo Tormise meeskoorilaulust “Raua needmine”).
Ligemale minnes hakkas kurgus pitsitama – ka allikas on osalt roomikutega kinni tallatud! Suurem auk on just seal, kus suvel käokulla õied särasid nagu hõõguvad söed mäenõlval! Ma pole kusagil näinud käokulda nii palju ja nii paljudes värvitoonides, helekollasest sügava oranžini! Teine auk oli tammede võrast mõnikümmend meetrit kagu poole, kah 2–3 meetrit sügav.
Varsti tuli ka naabrinaine Mahte vaatama, kas meie maasikaist kah on üle sõidetud. Ei, seda polnud. Mahte teadis, et kruus (paistis küll õige savine) veetud Lasva ehitusele täiteks. Hakatud kohe tol nädalal peale Hansu ja poiste siinkäiku vedama. Õnneks läinud ekskavaator rikki.
Nüüd on mu aknast näha haavatud Ilmamägi ja ma ei tea, kes ja kuidas sellise rumaluse heaks tegema... Karjatamiseks on ta sellisena ohtlik. Buldooseriga tasaseks ajada pole võimalik, siis peaks ka mäeharja tasaseks lükkama, aga seal kasvavad puud. Kevadised veed kannavad lahtiseid pinnaseosi allikasse ja Anikese lompi. Järsk nõlv muutub nüüd veelgi järsemaks ja pole enam rohukamarat, mis mulda kinni hoiaks. Oleks väge ja võimu, paneks süüdlased teiselt poolt allikat asuvat kruusaküngast vedama Ilmamäkke tehtud aukudesse!
Aga seaduse järgi süüdlast polegi! 1972. aastal panid geoloogid siia kupitsad sisse: kohaliku tähtsusega kruusakarjäär (loodepoolne piir tammede võra alt läbi!). Alates 1977. aastast oleme meie tasapisi Tammetsõõri ja Ilmamäe tähtsust uurinud ja selgitanud. Võru muuseumi ja Tallinnna arheoloogid on kohal käinud ja lubanud selle objekti kohaliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja võtta. Geoloogide kruusaleiukoht on seaduslikult vormistatud, kultuurikaitse objekti vormistamine vist ikka veel pooleli...
1981. aasta sügisel oli ekskavaator taas Ilmamäel kaevamas. Veata Sarv tormas ekskavaatorijuhi juurde, kes teatas, et Rannit andis käsu kaevama minna ning tema selle vastu ei saa. Veata Sarv läks maalikunstnik Valdur Ohaka juurde 3 kilomeetrit oma haige jalaga ja palus tal sõita Võru muusemidirektori Aleksander Krullile teatama, et taas rikutakse kultuurimälestist ja see tuleb viivitamatult peatada. Krull meenutas hiljem seda kohtumist, et äkki keset koosolekut avanes uks ja sisse tormas Valdur Ohakas, lehvivate juuste ja suure habemega nagu metsavaim, pani käed kokku ja ütles: „Aidake, jälle kaevatakse Ilmamäge!” Paari telefonikõnega oli mõne tunni pärast Ilmamäe kaevamine lõplikult peatatud. Järgnes kaevatu tasandamine, kuid haav mäeküljes pole paranenud.
Praegu on põhiline ohverdamispaik on sealsamas kõrval paiknev Tõivatammik, millest praeguseks on säilinud 13-meetrise läbimõõduga tammede ring – Tammetsõõr, mille keskel asub ohvrikivi. Kivil on suur hulk erinevatest paikadest münte, mis näitab, et siia tullakse ka üsna kaugelt. Tammetsõõrist ei tohi midagi kaasa võtta, siis jääb inimene haigeks. All orus, Tammetsõõrist kirdes on Tõivaperä soo.
Tammetsõõris on lääne- ja idavärav – tammede reas olevad suuremad vahed. Meie sugulasrahvalt udmurtidelt on teada ohverdamiskomme: idaväravast toodi ohvriloom tammeringi, kus ta tapeti, liha keedeti öö läbi ning hommikul jagati läbi läänevärava leent. Kas see ka Eestis nii toimus on teadmata, kuid "väravad" Tammetsõõris on olemas. Idaküljes kasvavale tammele on rändajad hakanud jätma punutud nööre ja ripatseid, see on nn titepuu, kust loodetakse sigivust.
Tammetsõõr asub Kütioru matkaraja alguspunktis, mille juurde on võimalik sõita autoga ja parkida see väikesesse parklasse. Kultuurimälestised Tammetsõõr ja Ilmamäe allikas asuvad eramaal, seega palutakse Tammetsõõri ja Ilmaallika juurde liikuda sisseniidetud radasid mööda.
Võru maakond, Lasva vald, Tohkri küla Ilmamäe.
Kultuurimälestis nr 13401
|