| Інша необхідна інформація |
1912. a ehitatud Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi Maja on üks ilus näide meie vanaisade tahtest, sellest, mida innukuse ja hea pealehakkamisega võib kultuuri heaks teha. Juba enne maja valmimist oli siinmail aktiivne kultuurielu - tegutsesid koorid ja orkestrid. Tõsisem kultuuritegemine sai alguse 1875. a, mil laulukoori ellukutsujaks oli köster Voldemar Eichhorn. Sellest innustus kihelkonnakooli õpetaja Gustav Mälk ning asutas 1896. a pasunakoori. Märt Meos ja Jakob Liiv panid jalad alla juba süvendatud muusikaharrastusele, mille esimest suursündmust tähistati 7. juunil 1910. a Väike-Maarja I laulupäevaga. 1883. a lavastas Jakob Liiv Väike-Maarja ajaloos esimese näidendi. Etendus anti Lurichi küünis, mis paiknes praeguse rahvamaja ees parkimisplatsi kohal ja mis lammutati põllumeeste seltsimaja ehitamisele asumisel 1912. a. Ruumikitsikust ja selle takistavat mõju kultuurielule hakati kohapeal tunnetama juba XIX sajandi eelviimasel kümnendil. 1910. a ostis põllumeeste selts ära A. Lurichi talu. Soodsat situatsiooni taibates tuli kihelkonnakooli juhataja Märt Meos välja mõttega, et Väike-Maarja vajab hoonet, kus saaks kooride ja orkestrite tegevusele ja ka draamaharrastusele kindlalt jalad alla panna ning ühtlasi suuremaid pidusid, koosolekuid ja näitusi pidada. Ideed hakkas kohe innukalt propageerima kirjanik ja raamatukaupmees Jakob Liiv.
Maja valmis erakordselt kiiresti – 6. mail 1912. a pandi nurgakivi ning tänu Märt Meose ja Jakob Liiva aktiivsele eestvedamisele peeti avapidustused sama aasta 22. ja 23. detsemril. Juba enne maja valmimist oli siinmail kultuurielu aktiivne – tegutsesid koorid ja orkestrid. Põllumeeste Seltsi avamine tähendas märgatavat elavnemist kohalikus muusikaelus ja lavategevuses. Tegutsesid mees-, sega- ja pasunakoor, sümfoniettorkester. 1912. a asutas Tuudur Vettik kaasõpilastest segakoori.
I maailmasõda mõjus isetegevusele pidurdavalt, siiski toimusid peod, mille sissetuleku eest osteti uusi instrumente, avati mälestussammas Jakob Tammele. 19. märtil 1922. a toimus Väike-Maarjas Muusikaseltsi avakoosolek. Muusikaseltsi nime all jätkasid oma tegevust segakoor ja puhkpilliorkester. 1925. a jaanuaris loodi seltsi juurde näitetrupp. Laulutraditsioon sai jalad alla, võeti osa laulupidudest. Said teoks II, III ja IV laulupäev rohke osavõtjate arvuga.
Pärast II maailmasõda sai Põllumeeste Seltsi majast Väike-Maarja Rahvamaja, kus kus esijalgu toimusid vaid kinoetendused. Pidusid peeti harva, koguneti tähtpäevade puhul. Tegevus elavnes, kui 1950. aastal sai rahvamajast rajooni moodustamise järel rajooni kultuurimaja. Isetegevus hakkas taas jalgu alla saama. 22. juulil 1951. a teostus Porkunis Väike-Maarja Rajooni I laulupäev. II laulupäev 1952. a, III - 1954. a, IV - 1955. a, V - 1959. a, VI - 1960. a. Kui Väike-Maarja rajoon 1962. a liideti Rakvere rajooniga, hakkasid siinsed koorid, orkestrid ja tantsurühmad osa võtma Rakvere rajooni laulupidudest. 1953. a asutas T. Karis estraadiorkestri, mis tunnistati vabariigis auhinna vääriliseks.
Alates 1957. a toimus kultuurimajas intensiivne lavategevus Asta ja Jullo Talpsepa juhendamisel. Igal aastal tuli välja 2-5 lavastust. Nimetagem neist vabaõhulavastusi "Tasuleegid", Tammsaare "Elu ja armastus", "Parvepoisid" jne. Suurepärased lavadekoratsioonid valmistas kultuurimaja töötaja Harri Veldi.
Väike-Maarja rajooni ajalehe teatel organiseeriti 1955. a kultuurimaja juurde rahvatantsuring Virve Alevi ja hiljem Elsa Stube juhtimisel. Väljapaistvamaid tulemusi saavutati 1957. a, kui rühma käis juhendamas Ellen Veersalu Rakverest. 1958. a sai tansturingi hingeks Maie Orav. Rühma saatjaks oli Harri Veldi. Maie Orava õhutusel hakkasid hiljem tantsu õpetama Ilme Sein ja Aino Lukman. Mõlemad on tänaseni tantsurühmade juhtideks.
Väike-Maarja muusikaelus on kandev roll olnud Heino Seinal. Tema juhatuse all laulsid segakoor, meeskoor, mees- ja naisansambel, solistid ning tuntud oli Heino juhendatav estraadiorkester. Samuti oli Heino saatjaks segarahvatantsurühmale.
Puhkpill tegutses 60-ndtel aastatel stabiilselt J. Aru ja E. Veningu juhtimisel. 70-ndatel aastatel jäi orkestri ette E. Venig üksi, olles ka kultuurimaja direktoriks. Alates 1975. a kui Erich Venig pensionile jäi, lõpetas tegevuse ka puhkpilliorkester. Vaikus kestis 20 aastat. Tõsi küll, väikene 5-6 liikmeline puhkpilliseltskond tegutses aastatel 1984-1990. Käidi isegi tarifitseerimas. Juhendas Vallo Taar. 1995. a sügisel taaselustas Vallo Taar Väike-Maarja pasunakoori tegevuse.
Pärast Väike-Maarja rajooni liitmist Rakvere rajooniga 1962. a tegi kultuurimaja tase mõningast vähikäiku, õnneks pani allakäigu seisma segakoor, kes sai 1969.a uueks dirigendiks imetlusväärse lauluentusiasti Arnold Kasemaa (10.IX 1915-18.III 1999).
Kultuurimaja mainele andis vaieldamatult hinnatavat lisa asjaolu, et hoonest sai kümneks aastaks kohaliku rikka ühismajandi kontor-kultuurikeskus. 1979-1980 tegi kolhoos kultuurimajas kapitaalremondi. Ruumide kujunduse kavandas kombinaat Ars. Projekti juhtis Aili Nurk. Saali pikad kardinad, lava eesriie ja dekoorid on tekstiilikunstnik Peeter Kuutmaalt. Fuajee saalipoolsele seinale maalis Eva-Aet Jänes maast laeni ulatuva fresko "Maarjapäevad". Saali lõunaküljel paiknevasse jalutussaali pandi Georgi Markelovi poolt 1981. a loodud seinaplaat Jakob Liivi ja Märt Meose bareljeefiga. Plaadil on Jakob Liivi tekst: "Võib olla, et teie lapselapsed, vahest ka Väike-Maarja ajalugu mind kord tänulikult mäletab, et olin aktiivsemaid mehi Märt Meose kõrval seltsimaja ehitamisel." Ühtlasi paigutati ruumi sama kunstniku voolitud portreebüst Georg Lurichist. Valgustid kavandas metallikunstnik Mai Mägi ja jalutussaali aknavitraažid Katrin Kõrvits-Linde. Sellega pandi nii sisuline kui ka vormiline alus Väike-Maarja kultuurilise tegevuse keskusele nii, et see sai taasiseseisvumisel kiiresti õitsele puhkeda ja valla elanike mitmekülgsete vaimupürgimuste arendajaks saada. |